MUUSEUMIST    BETTI ALVER    ALO MATTIISEN    JÕGEVA LINNA LUGU    BETTI ALVERI FOND    ÜRITUSED    HINNAKIRI    KONTAKT    E-RAAMAT 
  Muuseumist
  Betti Alver
  Elu ja looming
  Mälestusmärk
  Galerii
  Betti Alveri hääl
  Pakume loenguid
  MUUSEUMI POOD
  -
  Muuseumi põhikiri

orig
 
orig
 
orig
 
orig
 
Betti Alver
 
Lapsepõlvekodu Jõgeval
 
Betti (Elisabet) Alver sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeva teemeistri Mart Alveri perekonnas. Sünnimaja asub Jõgeva jaamahoone kõrval. See on pikk lihtne ühekorruseline maja, mida jaamakasarmuks hüüti. Koduaknad, millest ta lapsena välja vaatas, asetsevad praeguse platvormi poolsel küljel; aga ümbrus on muutunud ja jaamahoonegi on uus.

Alverite perekonnale kuulus väheldane kahetoaline korter. Lapsi oli peres rohkesti, ent neli neist surid varakult haigustesse, kaks koguni ühel ja samal ajal. Betti sündis ränka südamevalu tunda saanud vanemate viimase lapsena ja kasvas koos vanema venna Martiniga. Kodu oli helde hoole ja armu poolest. Seal leidus harmoonium, mida Betti väikesena mängima õppis. Isa ja vend olid head viiuldajad, isa mängis kaasa kohalikus pritsumeeste puhkpilliorkestris. Peale „maakeele“ osati perekonnas saksa ja vene keelt, peeti lugu juturaamatutest ja uuriti ajalehti. Vaimselt ärgas kodu soodustas kõigiti Betti fantaasiarikka mõttemaailma kujunemist.

Laste tavaliseks mängupaigaks oli jaamatagune lopsakas aed. Õunapuude, marjapõõsaste ja peenarde vahel asus metsviinapuu väätidesse kasvanud lehtla, mida tollal „laubeks“ nimetati. Lehtlas asetsesid laud ja pink, see omaette nurgake oli meeldivalt varjuline, ja hele päike mängles väätkasvudel. Seal olid nukud ja nukuserviis, aga rohkem kui nukkudega armastas tulevane luuletaja mängida teatrit, - ta ise oli harilikult see peanäitleja ja näitejuht, ning andes fantaasiale vaba voli, jagas ta mängukaaslastele igasuguseid osi. Ka kooli ja poodi mängiti. Luuletuse „Lähen müüjaks“ Leihbergi pood pole väljamõeldis.
 
Muljete poolest rikastus lapsemeel iga päevaga – ta noorusmaal vallatles trobikondade viisi lustakaid lapsi, aga leidus ka torisevaid habemikke ja ennast täis emandaid – isandaid. Ei puudunud tegelikkuses tulipunane unustamatu vihmavarigi. Postimaja juures seisis kiik. Kiigel õõtsudes tavatses Betti, nagu lastel kombeks, enda loodud sõnadel ja viisil laule laulda.

1914. aastal sai Betti Alver põgusalt algõpetust kodukoha proua Kilgi erakoolis. Sama aasta sügisel pandi Betti õppima Tartu Pushkini nimelisse tütarlastegümnaasiumi. Kuna polnud piisavalt raha, et lapsi pansionis hoida, siis algul asus ema lastega Tartusse üürituppa ja pere sai koos olla ainult nädalalõpul.

Hiljem käis Betti Jõgevalt Tartusse koolis. Kooliskäik kujunes talle suureks piinaks, eriti esimestel aastatel, sest ta oli kiindunud oma kodukohta ja ei kohanenud Tartus:
Olen palju mõelnud, mis seal siis oli...Väike alevik, raudtee, paar maja... ja mina muudkui igatsesin. Teised tüdrukud juba kurameerisid, edvistasid, rääkisid oma seiklustest, mina nagu laps igatsesin koju, ema juurde.
Oma vanematele olen ma lõpmata tänulik. Ma ei jõua ära imestada, kuidas suutsid nad nii väikeste võimaluste juures mulle haridust anda. Nad leidsid mulle õpetaja keelte õppimiseks ja lõpuks saatsid Tartusse edasi õppima. Mu isa töötas raudteel, koolisõit oli prii.“
 
Isa Mart Alverit iseloomustab hästi luuletus „Rumalad sõnad“, mis ilmus kogus „Eluhelbed“:

Küllap vist mõtles
korporant-kohtunik
ükskord mu isa
peenelt pilgata,
kui tema küsis:

„ Kuulge, mu sõber,
kas teie saate
sellest nii segasest
asjast ehk aru?
Kitsaroopalisel raudteel
on kõik teemeistrid kõhetud mehed kui kõlud,
aga laiaroopalisel jälle
kõik nii jämeda kerega koljatid
just nagu teie.
Millest see ometi tuleb?“
Siis minu isa
vastas lühidalt ja selgelt:
„Kus härga,
seal sõrga.“

Selget keelt
kõneles mu isa
ka minuga.

Kui ma kord
õues õpitud
rumalad sõnad
reas tema telegrammiblanketile
olin maalinud,
tõmbas ta joonlauga
siuhti paar sirakat
üle mu sõrmede,
ise aga ütles:
„Need on rumalad sõnad.
Neid ei räägita.
Neid ei kirjutata
telegrammiblanketile,
kus mina õhtul
tee ja ehituse osakonnale
aru pean andma,
kui palju meil täna on ehitatud,
remonditud
ja prügi veetud.
Pea seda meeles.“

Muidugi, muidugi
pidasin meeles.
Eluaeg.

Oma rumalad sõnad
kirjutan ma ikka
puhtale
paberile.
Mitte kunagi
valmistrükitud
blankettidele.
Ema Minna Alver on jäänud samuti iseloomulikku mälupilti kirjutises „Minu ema“:

Minu emal oli kuus last ja imelikult rõõmus meel.
Tal olid sinised silmad, punased põsed ja siledad pruunid juuksed.
Videvikutunnil võttis ta mind sülle ja ütles: „Too nüüd kuus tõtt ja kuus valet.“
Kuus tõtt ütlesin ma kohe korrapealt ja hakkasin siis nutma. Midagi oma peaga välja mõelda oli palju raskem kui teatada, et vihm teeb märjaks ja koeral on neli jalga.
Minu emal olid aga valed näpuotsast võtta ja need olid nii ootamatud, et me mõlemad naerma pidime. Üldse naeris minu ema heameelega, kuigi tal oli palju muret ja musta tööd.
Kord istus meie toas üks tark tohter, kes armastas minu emaga juttu vesta. Mina seisin jälle ninapidi juures ja panin kõik kõrvataha.
Nemad rääkisid omavahel midagi silmavaatest või ilmavaatest ja minu ema ütles: „Minu silmavaatel pole häda mitte kui midagi, mina näen isegi seda, kuidas praegu sääsk apteegikatusel aevastab.“
Nüüd juhtus midagi veidrat. Tark tohter tõstis äkki pea ja jäi küsivalt apteegikatusele vahtima. Mina hakkasin heledalt naerma, plaksutasin käsi ja pilgutasin emale silma, et küll ikka on targad mehed rumalad. Ema vaatas mulle vihase näoga otsa ja jätkas külalisega juttu.
Hiljem valgustas ta mulle mõningaid asju, võttis mind sülle ja ütles: „ Targa inimese rumalust naerda on palju rumalam kui sääse aevastust otsida.“


„Kutsuv rada“1966
 
orig
 
orig
 
orig
 
orig
 
orig
 

Copyright © Betti Alveri Muuseum 2007