MUUSEUMIST    BETTI ALVER    ALO MATTIISEN    JÕGEVA LINNA LUGU    BETTI ALVERI FOND    ÜRITUSED    HINNAKIRI    KONTAKT    E-RAAMAT 
  Muuseumist
  Betti Alver
  Elu ja looming
  Mälestusmärk
  Galerii
  Betti Alveri hääl
  Pakume loenguid
  MUUSEUMI POOD
  -
  Muuseumi põhikiri

orig
 
orig
 
orig
 
orig
 
Elu ja looming
 
Alver ja Talvik – „eesti silmapaistvam luuletajapaar“
 
1930. aastal tuli Tartu Ülikoolis filoloogiat õppiv noor luuletaja Heiti Talvik noorele proosakirjanikule Betti Alverile üle andma kutset üliõpilasseltsi „Veljesto“ õhtule, end ühtlasi viisakalt saatjaks pakkudes. Tutvus süvenes ning sai Betti Alveri elus mitmes mõttes otsustavaks. Ehkki ta ametlikult „Veljesto“ liikmeks ei astunud, kujunes noorte haritlaste (Ants Oras, Paul Viiding, August Sang jt)sõpruskond, mille hingeks oli Heiti Talvik. Tema pruunis nahkköites kladest – eesti ja väliskirjanduse luulenäidete „antoloogiast“ - said innustust paljud, eeskätt Betti Alver. Danteliku profiiliga, danteliku apokalüptilise vaimuga, ent valmis nautima kõike, mida elu – eriti vaimne elu – pakkus, moodustas Talvik kummalise pessimismi ja optimismi ühendi. Ilma isiklike pretensioonideta, elas see arstiteaduse professori ja endasse tõmbunud klaverikunstniku poeg täiesti oma ideaalidele, vaeselt, kuid õilsalt ja tuliselt. Talvik oli oma ringkonna südametunnistus.

„Arbujate“ kogumiku koostaja ja ideoloog Ants Oras meenutab : “Talviku kaudu, kes nagu minagi kuulus üliõpilasselts „Veljestosse“, kohtasingi esmakordselt Alverit – kui ma väga ei eksi, kohvikus. Peene- ja puhtailmeline, tähelepanelik, kuid tavaliselt pigemini kuulav kui kõnelev Alver võis vahel hetkeks süttida, esitades teravalt sõnastet vaateid, kuid alati püüdes neid pehmendada, kui need näisid mõnd juuresolijat riivavat./---/ Tegelikult oli Betti Alver füüsiliselt ja vaimselt läbini terve, aktiivne noor naine, kes mõnikord – ainult kõige kitsamas ringis – olevat demonstreerind häid akrobaatilisi andeid. Tagasihoidlikkus, leebe löögivalmidus, suured jõureservid, otsiv, vaikselt kirglik vaim osutusid ta silmapaistvamateks omadusteks. Kade auahnus hiilgas täieliku puudumisega. /---/ Takt, mis on nii karakteerne ta luule kohta, iseloomustab teda kõigiti ka inimesena.“

„Korraga hakkas Alver kohvikusse kaasa tooma ka omaenda käsikirju – seekord lühipalu: haruldaselt ilusas, puhtas käekirjas paberile pandud üllatuste seeriaid. Peaaegu kogu ta uus toodang oli lüürika, kuid erilaadne – meil täiesti enneolematu. Kompaktsus, konkreetsus, vormi kontuurikus, mõtte tihedus ja pistev teravus koos visionäärse joonega, külluslik sisu viimse võimaluseni kokku surut sõnastuses, ja siiski suur selgus; dünaamiline hoog, avarad vaatepiirid - „lõpmatuse panoraam“: see oli omaduste kombinatsioon, mida säärases täiuses polnud teatud oodata ega loota. Ikka selgemaks sai, et meie luules oli juhtumas midagi uut. /---/ Eesti keel oli saavutand uue ilumõõtme.“
„Ent kogu üleminek andekalt, kuid veel alles katsetavalt proosaloomingult värssidele, oli Heiti Talviku inspireerit. Kes seda ei usu, ei tunne fakte ega Talvikut.“
 
„Alveri metafüüsilise intensiivsuse tagant paistab tihtigi välja Heiti Talvik koos oma profiili ja hõõguva innuga.“
„On veel selgesti meeles kahe luuletaja abiellumispäev, kuigi on ununend daatum (19. juuli 1937). Olin loengult läind Kolme Koopa Kohvikusse, kui mu lauda umbes paarkümmend minutit enne keskpäev ilmusid Alver ja Talvik pisut ebatavaliselt elevas meeleolus. Ilma erilise sissejuhatuseta teatas Alver korraga, et Heiti ja tema kavatsevad abielluda ja palus mind tunnistajaks kaasa. „Millal? - „Kell kaksteist.“ - „Kuid pole ju teist tunnistajat!“ - „On küll – Paul Viiding on kohal.“ Sääl ta oligi – teises lauas. Palusin hetkeks vabandust, ruttasin välja ostma kimbu punaseid roose, millega tõttasin tagasi, mispääle ilma pikemata siirduti ümber nurga asetsevasse perekonnaseisuametisse. Tseremoonia toimus vaikselt, nagu pool juhuslikult, ega järgnend sellele mingit pidutsemist: see näis nii endastmõistetavana. Kahele teele oli leitud ettemäärat liitumiskoht, kaks sugulasvaimu oli ühinend.
Enam kui kahekordne vaimne ja hingeline energia asendas tavakohase pidulikkuse.“
 
orig
On tõenäoline, et õnnelik abielu Heiti Talvikuga – kuigi selle vaim oli kõike muud kui uinutav – Alverisse mõjus rahustavalt. Nende tutvuse algus ei teinud seda vist mitte. Varasema Talviku desperaatne lõhestumus võitlus hää ja kurja, purustavate ja ülendavate elujõudude vahel, milles oli tugevaid dekadentseid sugemeid, võis olla kaasteguriks Alveri luule esialgses kujunemises. Kuid Talvik ise muutus kindlamaks. Ta „Kohtupäevas“ oli endist kibedat pihtimuslikkust, kuid ülekaalukaks osutus sirge tee leidnud idealisti jõuline agressiivsus. See muudatus Talvikus ning uus kooselu näisid ka Alverile andvat uue sisemise tasakaalu.

Mitmetest Alveri ja eriti Talviku luuletustest aimdub kõue-eelne meeleolu, mida kogu me maa tundis raskete sündmuste ootel. Torm rabaski Eestit purustavalt. Tankid veeresid, NKVD algul hiilis, siis haaras avalikult, loomavagunid küüditasid. Mürsud hakkasid langema, linnad põlesid, muusad vaikisid. Peaaegu kogu Tartu Peetri kiriku ümbrus, kus Alver ja Talvik elasid oma väikeses kahetoalises korteris, varises rusudeks. Imekombel pääses nende vana Narva maantee 122 puumaja.

Saksa okupatsiooni ajal, juulist 1941 kuni septembrini 1944, elasid Alver ja Talvik vaikses maakülas Aakre Pühastel, Võrtsjärve
lõunatipul. Sinna oli Betti isa 1930-ndate aastate lõpul ostnud väikse maja koos põllulapiga. Talviti viibiti siiski Tartus Narva maantee korteris. Iseseisvusaja lõpul hakkas Alverit tõsiselt huvitama rahvaluule ja rahvapärane sõnavara. Ta uuris vanu kirjakeele allikaid, näiteks on säilinud 315 lehte väljakirjutusi Wiedemanni sõnaraamatust. Sõnad märkmelehtedelt jõudsid luuletuste tekstidesse. Pühaste arhailine olustik, loodus ja omapärased inimtüübid ergastasid kujutlust ja inspireerisid uusi värsse. 1942. aastal lõi Alver 14 uut luuletust, lühipoeemi „Leib“ ja kangastuse „Lutseviir“. Pühaste tsüklis saavutab äärmise piiri nõudlik kunstiline lihtsus, literatuurne sõnavara ja pildistik on muutunud üdini rahvapäraseks, kuid on tundlikult poeetiline. 1943. aastast pärineb käsikirjaline luulekogu „Elupuu“ käsikiri, mis okupatsiooniolude tõttu trükki ei pääsenud.
 
1944. aasta sügisel läksid Talvikud Pühastest rindest rängalt purustatud Tartusse, kus 1945. aasta algul õnnestus saada eluasemeks tuba August Annisti maja teisele korrusele Gustav Adolfi 67. Voldemar Erm annab oma päevikus sellest toast värvika kirjelduse: „See on suurevõitu tuba, laiade akendega ja avara vaatega linnale ja Tähtvere pargile. /-/ Nende tuba on raamaturiiuliga pooleks jagatud: tagumine pool vastu mäenõlva Bettile, esimene pool Heitile. Mööbliks on kaks vana diivanit, paar lauda ja tool, söögilauaks riidega kaetud raamatukast, puhvetiks – külili asetatud riidekapp, mis enam püsti ei seisvat, nüüd aga riidega kaetuna näib väga „noobel“. Nii on selle eesti silmapaistvama luuletajapaari uus kodu.“

1945. aasta 15. mail arreteeriti võimu silmis poliitiliselt kahtlane Heiti Talvik. Pärast esialgset vangistust Tartus viidi luuletaja ülekuulamisteks üle Tallinna. Hingekitsikuses Betti Alver läks suvel 1945 tagasi Pühastesse, kust võttis ette vaevarikkaid käike, et vangistatud abikaasale Tartusse ja Tallinna pakke toimetada. Jaanuaris 1947 suri Betti Alveri ema. Varakevadel saadeti Heiti Talvik Tallinnast Siberi teekonnale. Talvik kirjtab Samarovost: „Erikomisjoni otsus loeti mulle ette 21. märtsil /-/. Mõisteti mulle par 7-35 alusel (sotsiaalselt kardetav element) 5 aastat asumist Tjumeni oblastis, arvesse võttes eeluurimise aega. Siia kanti jääda tuleb mul 15. maini 1950.“ Kurnatud, vaevatud ja nälginud Heiti Talvik suri 18. juulil, sellest Alverile loomulikult ei teatatud. Nõukogude võim õiendas arveid vaba mõttega.

Betti Alveri elus ja loomes on kaks ajaarvamist – enne ja pärast Heiti Talvikut. Õnnelikule kooselule ja koostoimele järgnes valulik mälestuste aeg. Kahetsus, et koos pagulusse ei siirdutud. Kõik see mitmetähenduslik „oleks“, takkajärgi tarkus, millel süütunde vari. Lohutuseks võiks siiski öelda, et Talvikust on saanud kirjanduslik ikoon, mille aupaiste muutub järjest kirkamaks ja Betti Alver jäi oma loome- ja elupõhimõtetele lõpuni kindlaks.
 
Betti Alver peale teist ilmasõda ehk luuletaja ja nõukogude võim
 
Aprill 1945 kirjutab Betti Alver vanematele: “Ei tea ju kuidas kõik läheb, aga loodame, loodame ikka hääd.“ Läks ikka erakordselt halvasti. Koos teiste haritlastega üliõpilaseltsist „Veljestost“ arreteeriti 1945 mais Heiti Talvik, kes 1947 vangistuses kustus. 1947. jaanuaris suri ka Betti ema, 1948. veebruaris isa. Oma hingelisest seisundist kirjutab Alver detsembris 1947 :„ Ei taha enam suurte inimeste tarkust, tahaks kasteheina põlvini. Aga aiaäärne on lund täis ja hanged vahivad aknast sisse. Mets on viimastel päevadel väga vaikne. Eile raputas tuul okstelt lumelademed maha. Nüüd on vanad kuused kõnehoogu sattunud ja mühisevad asjust, mis neile korda ei tohiks minna. Aga nad on minu head naabrid, ei tõrele kunagi, ja sellepärast mühistagu nad pealegi mis neile meeldib.

Betti Alver töötas kõigest hoolimata. 1948. aasta veebruaris valmis Pushkini „Poltaava“ tõlge, mis koos poeemiga „Vaskratsanik“ ilmus pealkirjaga „Kaks poeemi“ veel samal aastal. Kuna tõlked olid väga head, tehti kirjastusest ettepanek tõlkida Pushkinit edasi. Alver vastas: „ Pushkini värsside tõlkimisel ei piisa üksnes heast tahtest ja pingutusest – vaid see on rohkem õnnestumise ja talendi küsimus. Need mõlemad on aga asjad, mis ei ole minu käsutuses. Ning ometi, eeldades küllalt pikka tähtaega ja mitte väga mahukat valikut, tunnen suurt kiusatust selle hulljulge ülesande juurde asuda.“ Betti Alver saavutas kõrge maine Pushkini tõlkijana, kuid tuli temalgi taluda ajastule omaseid veidrusi ja lausnõmedust. Nõuti loometöö aruandeid ja tööplaane, taheti ideoloogilisi teoseid, mis kajastaks looduse ümberkujundamist, ülistaks rahuvõitlust ja kommunismi. Alanud kultuuripärandi ümberhindamise tuhinas nõuti, et luuletaja „võtaks kriitilise luubi alla oma kodanliku Eesti aegse loomingu, andes sellele marksistlik-leninistliku hinnangu.“ Loomulikult jäi oodatud pihtimus kirjutamata. Eesti kultuuripärandi lammutamine ja kallaletungid loovisiksustele jõudsid Betti Alverini. 5. mail 1950 teatas Kirjanike Liidu juhatuse sekretär Magnus Mälk, et Alveri „tegevus on vastuolus sotsialistliku ülesehitusega“ ja Kirjanike Liidu ülesannetega ja ta kustutatakse selle nimekirjast. Arbujad tembeldati paariateks.
 
orig
Õnneks oli Alveril kõrval inimene, keda ta võis usaldada, toetav ja hoolitsev kaaslane Mart Lepik, kes töötas Kirjandusmuuseumis. 1951. aastal hakkas Alver lepinguga töötama samuti kirjandusmuuseumis, ta tõlkis Kreutzwaldi saksakeelset kirjavahetust. Töö oli huvitav ja andis mõningase kindlustunde. 1955. alustab Alver Pushkini „Jevgeni Onegini“ tõlkimist. Kirjas „Loomingu“ toimetusele kirjeldab luuletaja oma tõlke põhimõtteid: „Värsside mõtteline selgus, musikaalsus, loomulikkus ja plastilisus olid asjad, mille poole esmajoones püüdsin“. Alver pühendas iga värssdraama peatüki tõlkimisele ühe aasta, raamatuna ilmus teos 1964.

1956. aasta sai pöördeliseks Betti Alveri elus. Kõige pimedam aeg oli möödas, nagu teisedki ideoloogilise vande alla pandud, kutsuti luuletaja tagasi Kirjanike Liidu liikmeks. Alver nõustus, kuigi iroonilised alatooniga. Samal aastal vormistatakse ametlikult ka
Betti Alver ja Mart Lepik Tartus Toomel Beari ausamba juuresBetti Alveri ja Mart Lepiku abielu. Järgmisel aastal kolib Alver oma Pargi tänava keldrikorterist Tähtveres asuvasse Koidula tänava korterisse, kus oli pikemat aega elanud Anna Haava.
  
Elutingimused paranevad ja olmemured taanduvad. Luuletajana vaikib Alver siiski veel kaua kuni 1965. aastani, kui „Loomingus“ ilmuvad kaks uut luuletust - „Läbi lillede“ ja „Tähetund“. Luuletuste valikkogu „Tähetund“ ilmus 1966 ja müüdi läbi hetkega. Lisaks algupärastele luuletustele on kogus ka tõlked Kristjan Jaak Petersoni saksakeelsetest luuletustest.
„Tähetund“ seostus ilmudes luuletaja elu tähtsündmusega, poetess sai 60. aastaseks. Luulekogu ilmumine oli kultuurisündmus – Alver tuli väärikalt tagasi oma kesksele kohale eesti luules.
 
Eluõhtu ja loojang

„Tähetunni“ tunnustav vastuvõtt ja Liivi luulepreemia kogu nimiluuletuse eest asetasid Betti Alveri eriliselt austavale kohale. Koidula tänava kodu Tartus Tähtveres võimaldas tänu oma rahulikule õhkkonnale vaimset süvenemist ja keskendumist loomingule. Elu ei kulgenud siiski ainult raamatute keskel, üheks ühisharrastuseks oli näiteks lillede kasvatamine nii korteris kui ka aias. Alver mõistis lillede hingeelu ja mitmes luuletuses, ka Jõgevaga seotud „Jõgeva ja Pedja vahel“, „Kotuse lilles“ saab lillekujund salapäraselt mitmetähenduslikuks ja kandvaks.
Vahelduseks linnaelule korraldati heade tuttavate autoga väljasõite Lõuna-Eesti maalilisse loodusesse.

Loomingulises plaanis oli Alverit alati paelunud töö eesti keele sõnavaraga. See algas juba enne sõda Widemanni sõnaraamatuga ja jätkus hiljem kuuekümnendail Andrus Saareste mõistelise sõnaraamatuga. Luuletaja tegi ohtralt väljakirjutusi, eesmärgiga kasutada eesti keele sõnavara eri kihistusi ja rikkust oma luules. Kokku on kirjandusmuuseumis sõnavaralisi otsinguid 2110 lehel.

1971 ilmus uus luulekogu „Eluhelbed“, mis ühendab eaka kirjaniku uusloomingut hoopis teises võtmes sündinud noorusluulega. Iseloomulik on sõnaline küllus ja mängud omamütoloogiaga. Kandvad põhitõed ja eluhoiakud on osavalt kodeeritud ja põimunud algupärastesse kujunditesse. Uued luuletused on hoogsad ja mängulised.

„Eluhelveste“ sõnalust ja hoog kandub ka Alveri meisternovelli „Kõmpa“ 1976, mis on tema loomingus kõige ülemeelikum ja grotesksem teos. Lihtrahvalikult lopsaka ja lapsemeelse sõnapildistikuga kujutatakse sündmusi ühes väikelinnas. Linnakese reaalid viitavad Jõgevale, mis seotud lapsepõlvemälestustega. Jutustus pälvis Friedebert Tuglase novelliauhinna.
Kokkuvõttev tähis loometeel oli koondkogu „Lendav linn“ ilmumine 1979, mis hõlmab luuletusi aastatest 1931-1977. Kogu uute luuletuste stiil jätkab „Eluhelveste“ iseloomulikku laadi. „Lendavale linnale“ määrati 1980 Juhan Smuuli nimeline kirjanduspreemia ja Nõukogude Eesti preemia. Nõukogude võimu suhtus Alver sügava irooniaga, kogu tema looming on kantud sisemisest vabadusest ja loomingulisest sõltumatusest.

Elurütmi, mis kujunes välja Tähtveres ei toonud olulisi muutusi ka 1980-ndad. 1981. aastal saab Alver 75-aastaseks ja talle antakse rahvakirjaniku aunimetus. Ja ikkagi suudab luuletaja veel üllatada. Loominguliseks lõppakordiks saab luulekogu „Korallid Emajões“ 1986, millega luuletaja tähistas oma 80. sünnipäeva. Pärast „Tolmu ja tuld“ oli „Korallid Emajões“ esimene kogu, mis ei sisaldanud varasmaid värsse. Uue kogu esteetilist kreedot võib aimata Alveri märkmikulehelt: “Võime luuletada kokku taevad ja maad – suuri sõnu kuhjata ja tulemus on null, aga suur kunst on see, mis ka tavalistest asjadest kõneldes saavutab tohutu mõju.“ Kõnekas on veendumusväljendus 1982. aastast: „Mind ei huvita enam kunstis ega kirjanduses mingid iluvigurid, vaid ainult inimese sügav –ja kasvõi traagiline maailma- ja enesetunnetus.“ Enamik „Korallid Emajões“ luuletusi on vahepealse sõnaküllusega võrreldes väga lapidaarsed lühivormid. Toimunud on tagasipööre esikkogu esteetikasse, luuletaja teisendab, täpsustab ja arendab edasi oma luule põhimotiive. Oma saatust kirjeldab poetess näiteks järgnevalt:

„Nõnda ma olen ja nõnda mind loodi-
aimajaks
hämaral allikal,“
„Allikal“
 
orig
Kogu viimase luuletuse „Elul on väikene hingemaa“ eest anti Betti Alverile teistkordselt Juhan Liivi luuleauhind.
Betti Alveri viimaseks suureks tööks jäi oma kogutud teoste ettevalmistamine. Oma elutöö koondamine ja komponeerimine nõudis keskendumist ja mõtteerksust, pakkus loomingulist elevust aga oli ka väga väsitav. Betti Alver suri 19. juunil 1989 Tartu Maarjamõisa haiglas ja on maetud Tartu Vana Jaani kalmistule oma teise abikaasa Mart Lepiku kõrvale.
  
*Kasutatud Bernard Kangro ja Karl Muru tekste. 
orig
 
orig
 
orig
 
orig
 
orig
 

Copyright © Betti Alveri Muuseum 2007