MUUSEUMIST    BETTI ALVER    ALO MATTIISEN    JÕGEVA LINNA LUGU    BETTI ALVERI FOND    ÜRITUSED    HINNAKIRI    KONTAKT    E-RAAMAT 
  Muuseumist
  Betti Alver
  Elu ja looming
  Mälestusmärk
  Galerii
  Betti Alveri hääl
  Pakume loenguid
  MUUSEUMI POOD
  -
  Muuseumi põhikiri

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili üliõpilaste tööde näitus PÕLVEST PÕLVE, KÄEST KÄTTE.

5. detsembrist 2017 - 5. jaanuarini 2018
Näituse pidulik avamine 5. detsembril kell 15.


orig
Kirikindad on eestlastele läbi aegade olnud erilise tähendusega tarbeesemed. mis on kasutusel tänapäevalgi. Kirikindaid kanti kaitseks külma vastu kuid nad olid seotud ka erinevate tavadega. Peamiselt kudusid naised ja neiud kindaid oma pere tarbeks, neid jagati kingiks kosjades, pulmades ja teistel tähtpäevadel ning olid tuntud ka veimevaka tähtsa osana. Kindad sai eestlane kaasa ka oma viimsele teekonnale. Kirimustrid on edasi antud põlvest põlve. Uusi mustreid saadi naabritelt või kirikus ja laadal käies. Paljud kirjad kooti vanade esemete järgi, need olid ringluses, neid laenati üksteisele. Kindakirjad kandsid rahvapäraseid nimetusi (lumeräitsakakiri, tõllarattakiri, kärbsekiri, kirbukiri jne.), kirjadele omistati isegi maagilist tähendust, ravivat ning haiguste ja kurja eest kaitsvat jõudu.
Näitusel välja pandud traditsioonilisel viisil kootud kirjatud ja roositud kindad on mustri- ja värvikoopiad muuseumikinnastest, mis on pärit erinevatest Eesti paikadest. Kindad on valminud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna rahvusliku tekstiili eriala tudengite poolt silmuskudumise õppeaines, kus juhendajaks on oma eriala meister Kristi Jõeste. Koos juhendajaga veedeti sisukaid tunde Heimtali muuseumis, õppiti ja harjutati vanadelt esemetelt tehnikate, töövõtete ja mustrite kopeerimist. Hiljem tundides koostati kavandeid ja kooti kindad valmis.
Viljandi kultuuriakadeemias õpivad tudengid nii päevases ehk statsionaarses õppes, kui ka Avatud ülikooli ehk AÜ kursusel, mis tähendab sessioonõpet. See võimaldab koolis õppida tööde ja muude tegemiste kõrvalt.
Paljud tudengid on kindad valinud oma kodukandi järgi. Kui Eesti labakindad on kirjade kasutuse poolest üle kogu maa üsna sarnased, siis sõrmikute osas leidub märgatavamat paikkondlikku eripära palju rohkem. Eesti sõrmkinda mõttelist levialakaarti silme ette manades võib tõdeda, et 19. sajandi jooksul tekkisid justkui kohalikud visuaalsed kindakeelemurrakud, mis olid omasad mingites kindlates väikestes piirkondades ja mida mujal ei tuntud. Seda keelepagasit vallates võib suurema vaevata öelda, kust on üks või teine sõrmkinnas pärit. Need eripärad puudutavad ühest küljest värvide kasutust, teisalt ka mitmesuguseid kudumisvõtteid.
 

Copyright © Betti Alveri Muuseum 2007